Multimeedia loomine ja meediakasvatuse võimalused alushariduses

Animatsiooni loomist on väga lihtne rakendada õppeprotsessi, sest seda saab teha just sellel teemal, mis parajasti kuu- või nädalakavas on. Tegevusse saab väga lihtsalt lõimida erinevaid valdkondi.  Enamasti on vaja animatsiooni tehes kirjutada valmis stsenaarium, seega esimene valdkond, mida saab lõimida on keel ja kõne. Selle kirjutamiseks on vaja kirjaoskust ja animatsiooni tehes saabki seda harjutada.  Animatsiooni võib teha ka juba loodud rahvajutu või muinasjutu järgi (Burn & Durran, 2007, 46). Kõigepealt tuleks jutt koos läbi lugeda ja siis ka läbi arutada, et loomisprotsess läheks kiiremini ja kergemalt ning selleks, et see oleks kõigile üheselt mõistetav. Loomise käigus areneb ka sõnavara, mis on seotud animatsiooni tegemisega. Kui soovitakse filmile panna mõni heli või laul peale, siis sellega lõimitakse ka muusika valdkond. Lapsed saavad heliefekte ja muusikat ka ise teha (Burn & Durran, 2007, 56). Animatsiooni tehes ei jää kindlasti puutumata matemaatika valdkond, sest kasutusele tulevad digivahendid. Näiteks fotoaparaat, nutitelefon või veebikaamera. Samuti on loomisprotsessis vaja kasutada matemaatilisi oskusi, näiteks loendamine ja rühmitamine. Selleks, et meil oleks, mida pildistada, tuleb kaadrid valmis joonistada või meisterdada, mis toob sisse kunsti valdkonna. Alati pole vaja valmis joonistada süžeeskeeme, vaid seda võib teha kogu grupiga koos arutades ja joonistades lugu tahvlile (Burn & Durran, 2007, 48).

Animatsiooni loomise käigus areneb laps väga palju. Ta peab olema loov ja panema tööle oma fantaasia. Peab palju mõtlema ja tegutsema. Kui alguses joonistatakse tahvlile valmis loo sisu, siis protsessi käigus võib tekkida tahtmine mõnda kohta teha hoopis teistmoodi, kui alguses plaaniti (Burn & Durran, 2007, 49). Lapsel areneb animatsiooni loomise käigus kannatlikkus, sest filmi valmimine võib lükkuda edasi. Samuti kujuneb lapsel oskus olla järjepidev, sest animatsiooni tegemisel peab arvestama, et igal pildil peab taust olema sama värvi ja see peab olema joonistatud samas stiilis, ning tegelasi peab pilti tehes liigutama pidevalt väga vähesel määral. Tegelaste liigutamine arendab hästi peenmotoorikat (Burn & Durran, 2007, 51). Kõik kaadrid tuleb ise valmis meisterdada, seega areneb lapsel ka joonistamise ja voolimise oskus. Voolimiseks on väga hea võtta plastiliin, sest see on kergesti modelleeritav ( Burn & Durran, 2007, 49). Selleks, et lõpuks valmiks animatsioon, on vaja kõik kaadrid kokku monteerida, selleks loodud tarkvara abil, mida lapsed samuti kasutama õpivad. Kui animatsiooni tehakse ühtse grupina, siis peab tegevuses palju üksteisega arvestama ning areneb ka koostöö oskus.

Meediakasvatusega tuleb tänapäeval alustada juba väga varakult, sest digivahendid uuenevad pidevalt ning neid tuleb juurde. Samuti kasutatakse nutivahendeid aina rohkem ja rohkem, näiteks teevad robotid tänapäeval paljud tööd ise ära, mida vanasti tegid inimesed. Seega on oluline, et inimesed oskaksid programmeerida digivahendeid ja nendega tegutseda. Selle alla käib kindlasti ka julgus kasutada, sest mida varem lapsele digivahendeid tutvustada, seda osavamaks ta saab. Digivahendit kasutades peab olema teadlik seal varitsevatest ohtudest, et kaitsta ennast ja oma nutivahendit. Kui rakendada meediakasvatust juba alushariduses, siis on tulevikus need lapsed teadlikkumad. Kõige olulisem on kindlasti laste huvi digivahendite vastu, mille kaudu muutub õppimine palju põnevamaks ning neil on läbi selle lihtsam omandada teadmisi.


Burn, A. & Durran, J. (2007). Media Literacy in Schools. Animation, moving image literacy and creativity: chapter 3 (pp. 43-63).